Sa oled temast kindlasti kuulnud ja ilmselt valesti hääldanud tema perekonnanime. Darlene Zschechi (hääldatakse ‘tðek’) nimi ei pruugi su silme ette kohe tuua pilti sinisilmsest, blondist Austraalia iludusest, kuid tema 1993. aastal kirjutatud laul “Shout to the Lord” (Hõisaku taevas ja laulgu Sul maa) peaks sul küll ruttu kõrvus kõlama hakkama, kui sa loed selle laulu esimesi ridu: Shout to the Lord / All the earth / Let us sing / Power and majesty / Praise to the King.”(“Hõisaku taevas / ja laulgu Sul maa/ suur oled, Kuningas / auline Sa.”)
Zschech on isik nende mitmete ülistuslaulude taga, mis on üle maailma kuulsad – “The Potters Hand”, “Worthy is the Lamb”, “All Things Are Possible” jpt. Kuid kõige selle juures on olulisim see, et ta on esmalt ülistaja – ja siis abikaasa, ema, laulukirjutaja ja ülistusjuht.

Tema armastus Isanda vastu paistab välja ning ta teab, et see võib olla nakkav. Ja ta justkui tahakski sellega nakatada kõiki enda ümber.
“Ma võlgnen Temale kõik, rohkemgi kui oma elu,” ütleb ta. “Ma olen igavesti tänulik. Ja olgu see siis laval või mu magamistoas, ma ülistan ja austan Teda endale teadaoleval parimal viisil.”

38-aastase D. Zschechi jaoks on muusika olnud alati oluline osa tema elust. Ta on tegelnud professionaalse laulmisega 10. eluaastast alates, mil ta esines Austraalia lastesaates “Happy Go Round”.
Ma olen laulnud kõiki halbu laule ning ka mõningaid häid laule,” märgib ta muiates.
Ta on lapsepõlvest kaasa võtnud palju rõõmsaid mälestusi, kuid koos nendega ka ebaõnnestumisi ja südamevalu. Ta kasvas üles armastavate vanemate käe all, kuid nende otsus lahutada, kui Darlene oli 13-aastane, tõi perre suure tragöödia – olukorra, mida ta arvas, et see võiks juhtuda ainult teiste inimestega.

Tema teismeliseaastad olid heitlikud, sest ta maadles süütunde ja ärevushoogudega, mis on tüüpilised neile lastele, kes tulevad purunenud kodudest, ütleb ta. Selles katsumuses leidis Zschech ka muud kui ainult tragöödia.
“Minu südame igatsused lõppesid sel päeval, mil ma leidsin Jeesuse. Ma olin siis 15-aastane,” ütleb ta.

Kui Zschech sai kristlaseks, muutus tema elu radikaalselt. “Kõik loomulikus sfääris jäi samaks, aga mu süda muutus täielikult. Ma võin ausalt öelda, et sellest päevast alates kuni tänaseni Jeesus lihtsalt hämmastab mind,” räägib ta.

“Ta on sõna otseses mõttes jalutanud minuga läbi orgude. Auline! Teda ei saa lihtsalt piisavalt kiita – Ta sirutas minu järele, nagu Laul 18 kirjeldab, ning päästis mu.”
Mõne aja möödudes hakkas ta igatsema enama järele.
“Natuke aega pärast seda, kui ma kogudusse läksin, kohtusin ma tõeliselt Püha Vaimuga,” ütleb ta. “Kui sa võtad vastu Jeesuse, siis sa saad n.ö terve paki – Isa, Poeg, Püha Vaim. Sa ei saa kolmest osapoolest ainult kahte, sa saad kõik kolm.
Kui ma ei oleks Püha Vaimuga niimoodi kohtunud, poleks mul olnud mingit jõudu ega tuld minu sees, et tõusta üles ja teha seda, mida ma täna teen,” lisab ta. “See Jumala “hoidev” vägi on imeline.”

Sulase elu

Püha Vaim aitab tal teenida ülistuspastorina 15-tuhandelise liikmeskonnaga Hillsongi koguduses Sydneys, Austraalias. Zschech on koguduse ülistuse- ja kaunite kunstide osakonna ülevaataja. Peale selle on ta ka ülistusjuht Hillsongi televisiooniprogrammis, mida näidatakse 125 riigis. Samuti on ta ka üks Hillsongi konverentsi juhtidest. Seda muusika- ja juhtimiskonverentsi korraldab igal aastal kogudus. Eelmisel aastal tõi see kohale 18 tuhat inimest 70 riigist.
Ta on kirjutanud kolm raamatut: “Ülistus”, “Ekstravagantne ülistus”, “Taeva suudlus”. Ta on ka kolme lapse ema ning ta on olnud abielus oma mehe Markiga 19 aastat.

Sellele nimekirjale võib veel lisada fakti, et ta on enimtuntud auhinnatud laulukirjutaja ning produtsendina. “Shout to the Lord” (Hõisaku taevas ja laulgu Sul maa) on laul, mida igal nädalal laulavad 25 kuni 30 miljonit kirikuskäijat ning seda on lindistanud ka üle 20 artisti. Hillsong Music Australia enimmüüdud plaadid, millel Zschech on esilaulja, on saavutanud kuldstaatuse – neid on müüdud üle 7 miljoni eksemplari.

Zschech ütleb, et ta ei arva eriliselt midagi oma kaugeleulatuvast mõjust. “Ma ei saa sellest aru,” ütleb ta. “Ma olen koos oma meeskonnaga enamuse oma ajast. Ma reisin ka natuke ringi, aga ma olen koos oma koguduse, oma meeskonnaga, oma perega – sinna panen ma oma fookuse. Ma võtan oma kohustusi väga tõsiselt. Ma ei suhtu neisse kergekäeliselt. Ma tahan lihtsalt Jumalat austada. Ma ei läinud kõike seda välja otsima.”

Selleks, et seda fookust hoida, ütleb Zschech, et ta kaitseb ennast selle eest, et mitte uppuda muusika ärilisse poolde. Ta eelistab üldse mitte teada, mitu CD-d ta on müünud. Ta tegelikult väldib selleteemalisi jutuajamisi, kui saab.
“Mu abikaasa on suurepärane kaitsja, kuna ta teab mu südant,” ütleb ta ja lisab: “Isegi siis, kui ma hakkasin koguduses tööle, ei tahtnud ma palka saada, sest ma mõtlesin, et mis siis saab, kui mu süda pöördub vales suunas.”
Ta tunnistab, et tal on omad vead, aga samas teab, et oma vigadele vaatamata tuleb tal täita oma osa.

“Ma olen ebatäiuslik nagu terve inimkond,” ütleb ta. “Ja Sõna ütleb, et süda on petlikum kui kõik muu. Mul lähevad ka asjad valesti nii mitmel korral. Ma ei unusta ära seda mõju või oma rolli iseenda ja mu laste jaoks. Ma tahan tegelikult olla parem Tema jaoks.”

Zschech säilitab mõned barjäärid enda jaoks, et nendega kaitsta end rahvusvahelise tunnustuse eest. Ühe moodusena püsib ta kindlalt rajatuna kohalikus koguduses, teenides ja andes endast kõik ülistusmeeskonnale. Ta ütleb, et kui keegi meeskonnas üritab kasvatada endale ego, siis “nad lihtsalt kihutavad selle sinust välja hetkega”. “Valitse ennast,” annab meeskond nõu.

Ta on tundnud paljusid ülistusjuhte, kellel on oma koguduse kaudu olnud teatud mõju ning teda teeb kurvaks tõsiasi, et nad lahkuvad, et ajada omaenda rida ning lõpetavad kibedate tagajärgedega.
“Kui Jumal on sind kutsunud, siis tea kindlasti, et see oli Jumal, kes sind kutsus, kuna tavaliselt on see koguduserahvas, kes annab sulle mingi platvormi,” ütleb Zschech. “Kui sa lahkud oma kodusest baasist ning usud endast rohkemat, kui sa oled ning arvad, et saad ise kõigega hakkama, siis pole kokkuvarisemine kaugel ning seda on väga kurb vaadata.”

Ta usub, et peamine lõks kristlike juhtide jaoks on eneseimetlus. Seepärast ta rõhutab, et tuleb alati säilitada teenija süda.
“Ma usun, et iga kristliku juhi jaoks on imetlus nende kõige suuremaks vaenlaseks,” väidab ta. “Ma arvan, et sa peaksid kogu aeg olema n.ö kätega mullas ja teenima. Ei saa lõpetada elukooli, mis põhineb teenimisel. Meie jaoks on hind kõrgem.”

Zschech on ettevaatlik ning ta ei teeskle omavat rohkem väge, kui talle ülistusjuhina on antud.
Ta ütleb: “ Minu kohustuseks on kindlaks teha, et ülistuse terviklikkus Kristuse ihus ja meie kohalikus koguduses oleks tugev ning inimeste arusaamine sellest, mida nad teevad, võiks kogu aeg kasvada.”
Ta märgib, et seda kohustust täites on ta ikka tegemas seda “teenides” ja mitte juhtides.

“Me ülistame 20 minutit – miniülistus – aga just niipalju on meile antud ja seega niipalju me ka teeme,” ütleb ta. “Meie kogudus on õppinud, et me ei vaja 20 minutit soojenduseks – me vajame 20 sekundit, kuna meil on aega antud vähekene. See on inspireeriv. Tuleb teha parim sellega, mis sulle on antud.
Me ei räägi palju. Kui meil palutakse seda teha või antakse selleks luba, siis me teeme seda, aga kui ei, siis ei,” lisab ta. “Kui sa teenid teise mehe visiooni ja teed sellest enese visiooni ning siis tuleb Jumal ning annab sulle oma visiooni, siis on suurimaks väljakutseks teenida edasi ustavalt teise mehe visiooni. Kerge on siis, kui sul endal pole visiooni.”

Lihtsalt laulusepp?

Ta on kirjutanud üle 60 laulu, kuid Zschech ütleb, et ta pole tegelikult professionaalne laulukirjutaja. Laulud “arenevad” tema sees, ütleb ta ning tulevad esile tihti tema enda isiklikust kogemusest.
“Mõned inimesed kirjutavad salmikesi, mõned hoiavad tagasi oma emotsioone, mõned luuletavad. Mina kirjutan laule,” ütleb ta.
Mõned on lindistatud ja mõned mitte – seda otsustab ta ise.
“Paljusid laule te tegelikult ei kuulegi, mõndasid kuulete,” lisab ta. “Ma kirjutan kogu aeg, kuid mõned neist ei ole koguduse jaoks, need on lihtsalt minu ja Isanda vahelised laulud.”

Zschech teeb vahet ülistuslaulul ja kunstilisel laulul. Ülistuslaulud peavad teenima kogudust, mainib ta.
“Ma arvan, et kui tahta, et kogudus kaasa laulaks, siis tuleb laulud kirjutada nii, et nad on võimelised seda laulma,” märgib ta. “Ning tihti tähendab see seda, et laulukirjutajana tuleb sul kirjutada laulu kui teenija, aga mitte kui artist. Ning tihti ma olen leidnud selle keskel, et see teeb kirjutamisel väga kerge ja tõelise vahe sisse.

Ma arvan, et laulud võivad alati paljastada seda, kuidas sa end tunned,” möönab ta. “aga suurem kogudus vajab just seda, et nad laulaksid Sõna, sest Sõna on see, mis kannab endas elu ja tõde, mis teeb rahva vabaks. Sõna tuleb panna muusikasse nende jaoks, et nad saaksid abi oma eluks, mitte et nad ainult saaksid end kuidagi väljendada – see pole piisavalt hea põhjus, et seda kogudusele kaela määrida.”

Ilmselt olles rohkem artisti kui ülistusjuhi rollis, tuli Zschech oktoobris välja oma esimese sooloprojektiga “Kiss of Heaven”. Selle albumi laulud ei ole kirjutatud spetsiaalselt koguduse ülistuse jaoks, kuid siiski on sellel plaadil sügav ülistuselement kaasas.
Zschech ütleb, et ta tahtis seda albumit teha juba kaua aega, kuid polnud õige aeg, kuna teised projektid olid suurema tähtsusega.

“Mul ei olnud tegelikult üldse väga palju aega selle kallal töötamiseks, kuna me töötasime oma koguduse albumi “Hope” kallal. Ning siis ma lihtsalt teadsin, et kui ma annan oma esmaviljad jälle kogudusele ning ei teeks sellega mitte mingit kompromissi, siis Jumal austab mu ülejääki, mis mulle on jäänud ja mida Ta mulle on usaldanud,” räägib ta.

“Everything About You” tema sooloalbumilt on armastuslaul abikaasale. Zschech ütleb, et juba aastaid on abikaasa küsinud talt laulu. “Sa oled kirjutanud laulu lastele. Sa oled kirjutanud laulu oma isale. Sa oled kirjutanud laule teiste inimeste isadele. Kuidas minuga jääb?”, ütles ta abikaasa talle.

Kuigi see laul oli kirjutatud spetsiaalselt ta abikaasale ning polnud algul plaanis, et see oleks üldine armastuslaul, on Zschech öelnud, et mitmed inimesed peavad seda laulu armsaks. “Ma olen saanud täiesti hämmastavat tagasisidet, et see laul on esitanud paljudele väljakutse pühenduda oma kaasadele,” mainib ta.

Tema jutust jääb kõlama mure, et kogudus ei tähista enam piisavalt pikaajalisi abielusidemeid.
Purunenud kodust pärit lapsena on pannud see fakt teda hindama eduka abielu häid külgi.
“Ma mõtlen, et kas me lihtsalt ei võiks tähistada Jumala headust? Ilma Jumalata me ei oleks koos. Ma armastan oma meest,” ütleb ta. “Ta on väga lahe inimene. Ja see ongi kõik, mis mind inspireeris laulu kirjutama.”
Zschech räägib, et ta abikaasa nõuab uut laulu. “Aga mina ütlen – ei – ma lähen tagasi oma esimese armastuse – Jumala - juurde.”

Kõigile on ruumi

Ta tahab alati kuulutada oma armastusest Jumala vastu. Aga ülistusjuhina ta tahab inspireerida ja juhtida ka teised selle juurde, et nad saaksid ka tunnistada oma armastusest Tema vastu. See on julgustanud teda nägema ka koguduse ülistuses muutusi, mis on toimunud viimase paari aasta jooksul.

“Ma arvan, et viimase viie aastal jooksul see viis, kuidas me koguduse koosolekuid oleme läbi viinud, on muutunud,” ütleb ta. “Kogudus tegelikult tõeliselt ülistab, mitte ainult ei kuula ja ei lahuta meelt.
Isegi need inimesed, kelle jaoks ülistus oli ajaviide, ei saa sellest enam nii lihtsalt mööda. Olukord on selline, et sa kas oled ülistaja või mitte. Aga minu arvates on see olnud imeline teekond, see kõik on väga auline.”

Ta usub, et need muutused on aidanud kogudust ümber vormida, tõmmates seda lähemale ühisele eesmärgile – tunda ja armastada Jumalat kogu oma südamest. “Ma arvan, et see ei sõltu lauludest või stiilist – see sõltub südamest ja vaimust. Võimalus on teha ülistust igasuguses stiilis ja erinevate meloodiatega,” lisab ta. “Kui vaadata Uus-Meremaast alates kuni Aafrikani, siis võib näha, et iga kultuur toob esile just nendele omast. Ja see kõik on vägev.”

Ta ütleb: “Nii et kõik lähtub alati südamest. Ma arvan, et südamele on esitatud viimastel aastatel väljakutse ülistuses.”
Zschechile tuleb kõigepealt südamesse sõna ‘ühtsus’, kui ta mõtleb sellele, mida Jumal teeb globaalselt oma koguduses.
“Ma näen suurt ühtsust üle kogu Kristuse ihu,” ütleb ta. “Jumal on ise öelnud, et Ta käsib õnnistusel tulla ühtsuse peale. Ja kui Jumal käsib õnnistusel tulla ühtsuse peale, siis ma mõtlen, et, vägev, seda ei kujuta ise ettegi!
Aga see pole meie versioon õnnistusest, aga Tema oma. Mis see endast maa peal kujutaks? Kas see on Tema auhiilgus, Tema headus? Võimalik. Mina igatsen näha rohkem märke Tema imedest, tervenemistest, taastamisest. Kalgid südamed muudetakse. Kui südamed muudetakse, siis muutume ka meie.
Inimesed jutlustavad tuld ja tõrva alla koguduse peale, kuid mina näen hoopis vastupidist olukorda,” lisab ta. “Ma näen, kuidas kogudus tõuseb üles tugeva, aulise ja ühtsena. Mitte täiuslikuna – äärmiselt ebatäiuslikuna. Aga just selleks on meil vaja Jumalat.”

Zschech tunnustab seda head, mis tuleb Ameerikast ülistuse koha pealt, kuid ta räägib ka sellest, mis tema arust on valesti Ameerikas.
“Ma olen näinud seal toimuvat palju muutusi. Ja ma ei taha kellelegi näpuga näidata, sest paljudes asjades on seal latt väga kõrgele tõstetud erinevatel tasemetel.
Ma lihtsalt mõtlen, et kaua aega on Ameerika kogudus olnud tegev igasuguste valede asjadega,” ütleb ta. “Teatud hierarhiaga ... religioosse mõtlemisega, kellel on luba teha midagi ja kuidas peab riides käima – kõik need asjad tegelikult seisavad tee peal ees.”

Ta ütleb, et sellised religioossed lähenemisviisid Jumalale, mis välistavad suurema osa usklikest, on "väga kurvad" ja nad jätavad tähele panemata väga olulise piibelliku seisukoha, et Jumala riigis on ülistus kõiki kaasa haarav ja mitte kunagi kedagi välistav. Ta ütleb, et muusikud või ülistusjuhid, kes peavad endid või seda, mida nad teevad, ainult vähestele ligipääsetavaks, ei ole asjale pihta saanud.

“Ja kui asi puudutab vaid paari valitud isikut, siis sa ilmselt peaksid üle vaatama selle, mida sa teed ning kas see teenib oma eesmärki hästi. Ma arvan, et kui me lihtsalt oleme haaratud Jeesusest, siis on lihtsalt hämmastav vaadata, kuidas asjad lähevad oma paikadesse.”

Üks lähenemine, mis hoiab inimesi tagasi tema sõnul on see kaua kestnud debatt selle üle, kas naised peaksid olema liidripositsioonil või mitte. Zschech lisab, et tema isiklikult pole peaaegu üldse kohanud mingit vastuseisu sellele, et ta on juhtiv naisülistusjuht.

“Ma arvan, et kui sulle see ei meeldi, siis ära ka kuula ... otsi meesülistusjuht ning lase temal end juhtida.
Tegelikult, .... ma arvan, et kui see on sinu jaoks probleem, siis kuula Ron Kenolyt, kuula Alvin Slaughterit, kuula Delirioust,” lisab ta. “Igal pool on tuhandeid mehi, kes teevad paremat tööd, kui mina eales teen. Siruta selle järele – lihtsalt ülista Jumalat. Ära lase sellistel pisiasjadel nagu nais- või meessoost juht takistada sul kohtumast Kristusega. See oleks tõeline häbiasi.”

Mis puutub kohtumisse Kristusega, siis Zschech tahab, et kõik teaksid, et selline Jumalaga käimine, nagu tema kogeb, on saadaval kõigile.
“Ma olen lihtsalt täiesti tavaline inimene. Ma ei ole eriline millegi poolest,” ütleb ta. “See on raske töö – see, mida me teeme, on raske töö – kuid kõige selle juures on olemas arm ja soosing, lihtsalt suur arm. See teeb asja lihtsamaks – ei mingit punnitamist – see on teistsugune elustiil.”
“Usalda Jumalat. See on elus üks raskemaid õppetunde – kukuta ennast Jumala kätele.”
  E-mail on kaitstud spämmirobotite eest, Javascript peab olema sisse lülitatud
Artikkel on tõlgitud ajakirjast "Charisma" - mai, 2004.